1
Naerma peaksin mina nüüd,
naerma, et aken põruks!
Ent tummalt ma ootan hommikut,
suu ümber nutuvõru.
Issand! kuski aosinetusen
seisavad noored, niisked kased,
kuski murduvad praegu tammid,
suitseb tõrvane kütisease,
kuski nagisevad puukodarad,
vajuden rummuni lumivette,
kuski… ah, miks mina istun siin,
vahtiden süngelt enda ette?
Nüüd mina tunnen, kõik oli tuhk,
mida seirasin lõõmavan innun.
Milleks minule kirevad uimad,
petlikud rannad, lilled ja linnud?
Maanteile nüüd kisub mu süda –
seni sihitult hulkuda tahan,
kuni jahedad kevadvihmad
pesevad silmist nukruse maha.
2
Kevad piirand selle linna,
tuultel’ vastu ruttan.
Kõik nüüd mulle vend ja sõsar,
tahaks laulda, nutta.
Roimar nelja täägi vahel –
peidad silmi, kõrvu.
Ah, nii tihti mustal tunnil
seisime ju kõrvu.
Valemängur, laadaline,
parkal, kingsepp, varas –
igamees mul täna sõber,
iga iste paras.
Naine närbuv sünges majas –
ehid kõhnu õlgu.
Nõnda palju, hirmus palju
olen sulle võlgu.
Kellele teind elu liiga,
joomar, pätt ja lurjus –
võtke, võtke minu süda,
rüübake end purju.
