Meie suguvõsa vapil
seisis torupill ja nuga.
Paristajad, rehepapid
olid minu esiisad,
laisad kündjad, kanged kütid,
topsisõbrad, vihas visad,
nii et viin ja verejuga
pritsles segi meie hütis.
Surid türmis, monopolis,
laadakaklejate jõugus.
Minu vanaisa oli
uhke kotkas kaarnakarjas:
tõllad roomasid kui tõugud,
torne tõusis kirdes, kagus,
kui ta kõrgel majaharjal
katusele sindleid tagus.
Vanaema, pooldist pime,
kraapis rikkust, müütas-ostis,
pidas sõprust saatanaga,
kuni poos end voodiposti.
Tema lapselaps käib aga
priiskajate kõrgis killas,
röövib igalt hetkelt imet,
kuigi ta kõik tuulde pillab.
