Tulin Tähtverest. Oli pühapäeva õhtu.
Lõpp-peatuseni sõitsin mina üksi.
Maantee oli vaikne - ei ühtegi autot.
Tuul vakatanud. Ainult tähed
ja noorkuu sirp kumasid jõe kohal.
Kahju oli minna. Oleks tahtnud astuda
teelt kõrvale kõnnumaale ja jääda vaatama
seda kuud, neid tähtkujusid, millest mitmed
olen talvega jälle unustanud (näiteks sellesama,
mis asub otse Suure Vankri
tagumise telje pikendusel), aga kõige enam
seda taevast ennast, taevasina, mis on peaaegu
niisama sügav ja kummaline nagu ükskord ammu,
kakskümmend aastat tagasi, kui olime kambakesi
lõkke ääres Tähtvere metsas ja ma tulin
külateed Tartu poole ühe tüdrukuga kaelastikku.
sinine värv on palju lihtsam meenutada
kui nimed, kui pealkirjad, kui näod,
isegi nende näod, keda oled kord armastanud.
