Kangro, Maarja: Päevalill

Ah, päevalill, närtsinud lill,
impeeriumi sugulane,
ma olin pikalt ära
ja nüüd sa oled longus.
Vaasipõhjas on veel vett,
aga sina tahtsid imetlust
nagu minagi, ja see
peab aina kasvama,
et söönuks saaksime.
Ent aeg teeb aina uusi avausi
ja liikumine uusi lõikeid,
ja neid ei jaksa lõpuks keegi täita,
ja ühel hetkel jäävad nälga
elajad-impeeriumid ja pudenevad
kõik. Sa vaene lilleke, su safranpuru.
Suur Krõmps käib iga päev
ja kõik laibad
on puuduliku
imetluse tagajärg.