Kuu on täis lõhkemiseni,
puud painutab looka.
Veed ihkavad vist saada viinaks,
nad on nii rahutud.
Tänavad kui hingaksid!
Majadel on tiivad õlgadel -
kõik on nii pidulik:
uste ette on laotet
tiigrinahku…
katustelt lehvib
lumiseid lippe.
Rändajal aupaiste juustes,
kaap peos täis kiiri,
vammus laiguline
kui arlekiinil.
Koer tõukab piimase koonuga
oma virilat varju,
haistab seda elukat:
pureleme pisut!
Vanal sohval on kuldsed paigad…
Seinad värisevad -
nad vist selgest puhtast veest:
kõik aeva voogab!
King sääl kui klaasist…
Nüüd just ta astub!
Kuulen ta kõlisevat sammu.
Aknalaual hüppevalmis
suur valge kass
piparmüntrohelissilmine:
ju tunnen ta salakavalat
käppa oma kurgul…
Kes see nii kaelustab unes?
Luupainaja! Luupainaja!
Ärkan…
Kuu ruuge habe mu rinnal.