Alver, Betti: Kellahääl

Kellavalaja kallim aare
suurde vormi
sulama peab.
          Isa vaeva
          ta väike tütar
          hirmsal valamisviivul
          teab.

Ainsa hüppega
sulametalli
laps
heidab end
alaspäi.

Meister ahmab-kahmab...
          Ta pihku
          väike punane king
          ainult jäi.

Uus kell
sai nii elava hääle
nagu oleks tal
nooruke hing.

Aga vaikse ilmaga vahel
ta kuminas kuuldi sõnu
          “Minu king!...
          Minu king!...
          Mu king...”

 
/Kaug-Ida legend/